Annika

Päev 2 ehk esimene koolipäev.

Marju elamine on koolist 500m kaugusel, mul 3x pikem maa. Mõlemad jalutame hommikuti kooli.
Esimese päeva hommikul kell 9 oleme vapralt ja täis tahtmist tegutseda Lycée des metiérs d’Art du Bois et de L’ameublemint Revel ehk Reveli puidu- ja mööblikunsti kool ukse ees. Kooli ümbritseb aed ja väravast sisse-välja saab õpilase kaardiga. Õnneks saime viperusteta väravast sisse, kas oli abiks entusiastlik hoiak, lennureisist väsinud nägu või turvaline eestlase olek, jäi selgitamata.
Õpetajatetoas oli tore vastuvõtt, tutvustati õpetajaid ja koolisüsteemi. Saime oma õpilaskaardid! Selgus, et lisaks õigusele kooli territooriumile siseneda ja väljuda, kehtib see ka kooli sööklas. Kohe sai selgeks, et oleme Marjuga suured kalasõbrad ja õpetaja selgitas, et kala on mõnikord letialune kaup aga kui küsida siis täiskasvanutele antakse. Täiskasvanuks olemine annab ka õiguse toidusabas noorematest õpilastest ette trügida. Me veel ei ole seda kasutanud.
Peale mõningaid formaalsusi lubati meid minna tunniks ettevalmistama ehk riietuma. Aga meil ju pagas kadunud. Saime vahvad tööjalanõud ja kitlid. Marju valis sinise, mina valge. Viimane tundus pidulikum.
Meie peatuspaigaks koolis on restaureerimise klassiruum. Moodsaid elektrilisi tööriistu on siin vähe, lintsaag, lihvija ja ega rohkem momendil silma ei olegi jäänud. Kogu töö käib traditsiooniliste töövahendite ja meetoditega. Kohtusime kahe õpetajaga kes annavad tunde üle nädala. Vahva, saab kahe erineva käekirjaga tutvuda! Kohtusime ka viimase kursuse õpilastega kes valmistavad oma lõputöid. Esimene päev tegelesime vaatlusega. Õpetaja on väga jutukas aga seda vaid prantsuse keeles. Õnneks kaasõpilane Julien oli väga abivalmis konkureerima google translatega. Jälgisime tööprotsesse ja lahkesti lubati ka küsida. Küsisime, vastati!