Marju

30.jaanuar
Väljalend Tallinnast lükati edasi 6.50 pealt 13.20-le. Lendu tõusime alles 14.25.
Frankfurdis oli üsna kiire ümberistumine ja jõudsime kenasti Toulousi juba kell 18.10. Kahjuks kohvrid meiega kaasa ei jõudnud. Mingil imekombel oli äkki olemas veel üks buss Revelisse. Jõudsime kohale 20.30. Minu perenaine Gwenaelle oli autoga vastu tulnud ja viis meid mõlemaid kodudesse. Ennem veel laenas Annikale telefoni laadija. Mulle oli küpsetatud pirukat ja kooki. Gwen tegi mulle minu elamises tutvustava tuuri ja varustas mind hambaharja ja pastaga.

31.jaanuar
Öö oli rahulik. Olen kohal. Nüüd oleks vaja veel puhtaid riideid, et ennast 100 protsenti hästi tunda. Kooli jaoks vajaminevad dokumendid jäid ka kohvrisse. Ehk meid ikka võetakse jutule.
Tõstsin mõned asjad enda pilgu jaoks ümber. Vaade toast on väga armsale väikesele tagaaiale. Loodetavasti läheb piisavalt soojaks, et õues istuda.
Koolis võeti lahkelt vastu. Tutvustati erinevatele õpetajatele, aga loomulikult ei suutnud ma nende nimesid meelde jätta. Saime väravakaardid, millega saab ka sööklas lõunatada. (Hiljem saame kogu arve korraga). Tutvusime ruumidega ja töökojaga. Töökoda on väga hästi organiseeritud. Kõik asjad on ilusasti oma kohtadel ja ilmuvad kusagilt sobival ajal välja ja kaovad pärast kappidesse-riiulitesse tagasi. Mööbli küljest eemaldatud pisikesed detailid on kinnitatud kartongi peale ja ootavad oma aega sahtlis, et need täpselt õigesse kohta tagasi paigutada. Iga kruvi ja naela asukoht on märgitud. Mööblirestaureerimise õpetajad Francois ja Fabrice olid mõlemad meid vastu võtmas. Saime teada nädala plaani. Osaleme 1. ja 3.kursuse õpilaste tundides. Tutvusime 3.kursuse õpilastega, kes olid parajasti tunnis. Nad tegelevad juba oma lõputöödega. Meid innustati uurima ja küsima küsimusi. Õnneks üks poiss Julien räägib inglise keelt ja aitab meid tihti hädast välja. Õpetajad ise kasutavad googelit või pursivad midagi inglise keeles, millest üsna sageli pole võimalik aru saada. Siis naeratame ja kasutame telefoni. Küsiti ka meie tehtud tööde fotosid, et õpetajatel oleks aimu sellest mida me oskame teha.
Õpilased tegelesid väga vanade ja põnevate esemetega. Kolm eset on 18.sajandist ja üks 19.sajandist. Meie jaoks kõik haruldaselt vanad. Selliseid Eestis just kogu aeg ei kohta.
Õpetaja küsis, et kas tahame viimistluse tegemist proovida. Muidugi me tahtsime. Algul saime mingid marketriiga tahvlid, millel harjutada. Lihvisime vana viimistluse maha ja siis selgus, et spoon oli mõnest kohast natuke lahti. Liimisime kinni ja need jäid kuivama. Siis tõi õpetaja välja päris töö ehk 19.sajandi kapi uksed, mille sisekülgedele oli liimitud uus mahagoni spoon. Kõigepealt lihvisime lihvpaberitega 180 ja 250 pisut siledamaks. Algne pind oli ikka päris kare.
Siis hakkasime poleerima mikropragudesse pimsitolmu kasutades piiritusega niisutatud tupsu. Tups ei tohi olla pehme ja kartuli kujuga, vaid üsna kõva ja pigem banaani kujuline. Piiritust pannakse mõõdukalt. Pimsitolmu umbes nagu raputaks restoranis toidule pisut soola juurde. Algul hõõrusime väikeste ringidega pimsi sisse ja seejärel hakkasime tegema kaheksaid mõlemas suunas. Ja nii kolm päeva aeg-ajalt tolmu juurde raputades. Õnneks vahepeal ikka nuuskisime ringi ka ja uurisime, et mida õpilased põnevat teevad.
1.veebruari õhtul panime vahele mõned kihid 5% šhellakit, et tolm paremini kinni jääks.
2.veebruari õhtuks sai pind lõpuks sile ja läikiv ja siis lasi õpetaja meil kogu toreda läike 400 lihvpaberiga eemaldada. See tekitas korraks segadust, sest tundus nagu me oleks midagi valesti teinud. Tegelikult see kuulubki asja juurde.
3.veebruaril nautisime vaba päeva ja käisime kohalikus puidutöö muuseumis MUB. Annika kindlasti soovib sellest pikemalt pajatada😊.
4.veebruar
Lõpuks alustasime šellaki kandmist ustele. Saime teha lõputult 8 kujulisi liigutusi oma banaanikujuliste tupsudega, mis said õrnalt niisutatud 5 % šellakiga. See oli üsna tore tegevus.
Küsisin uuesti üle 3.kursuse õpilaste nimed, kes meiega juba päevi lahkelt oma teadmisi olid jaganud. Need on : Siham, Julien, Hannah ja Cecilia.