Marju

13.veebruar
Läksime eksprompt bussiga Caramani, mis on väikene linnake Toulousi teel. Jalutasime seal natuke ringi ja käisime muidugi ka kirikus. Kirikutesse tasub alati sisse piiluda😊. Annika avastas ühest seinaäärsest sopist mõned huvitavad vanad toolid, milledel olid Lutherma tehase vineerpõhjad. Väga tore oli näha kusagil suvalises Lõuna-Prantsusmaa kirikus tükikest Eestist. Järgmisel päeval koolis rääkis Annika oma leiust musjöö Fabricele, aga musjöö arvas pisut üleolevalt, et küllap Eestis siis tehti Thonet toole järgi. Ta ei uskunud hetkekski, et need toolipõhjad võiksid meie väikeselt kodumaalt pärineda. Jäägu oma arvamuse juurde, mis parata.
Sattusime juhuslikult kohalikku restorani ja saime maitsta ehtsat prantsuse lõunat, mis koosnes supist (pakutakse vaid parimates restoranides), praest, magustoidust ja pudelist veinist.
Kuna bussini oli veel mõni tund aega, siis jalutasime 6,6 km järgmisesse külla Auriac-sur-Vendinelle. Maanteel jalutamine on seal üsna ebaharilik ja võib-olla ka pisut ohtlik, sest ruumi selleks ei ole. Õnneks oli liiklus hõre ja saime mõnusalt maastikku nautida.
Külastasime ka kohalikku kirikut, mis oli ehitatud keskaegse kindluse juurde. Nägime seal altari kõrval seinal sarnaseid seinakaunistusi, nagu meie restaureeritaval kapil olevad nupud olid. Mingite tähtsate meeste pead ümbritsetud pärgadega. Küllap siis ka 18.sajandist.
14.veebruar
Annika tegi kapile imepisikesi värviparandusi, et varjata vahaparanduste jälgi. Mina poleerisin kustutuskummiga kapi metallosi. Lõpuks sain nad läikima ja siis katsime need oksüdeerumise vältimiseks vastava vedelikuga (90% metüületüülketoon+10% incral44). Tulemuseks said need ühtlase poolläikiva pinna.
Avastasime, et kapi servas oli spoon pisut lahti ja panime sinna pisut kalaliimi vahele. Kapp jäi järgmist päeva ootama. Meie saime jälle teiste õpilaste tegemisi piiluda.
15.veebruar
Hommikul leidsime, et liimi sai siiski liiga ettevaatlikult pandud ja lõikasime spooni pisut suuremalt lahti ja liimisime uuesti.
Eelmisel nädalal ütles musjöö Francois, et kliendi soovil kapp konserveeritakse ja on nüüd valmis. Tuleb ainult metallosad külge tagasi kinnitada. Sel nädalal on teine õpetaja ja leidis, et ülemisele plaadile tuleb ikka veel šellakpulkadega parandusi teha ja sahtlite esipaneelid ei tohiks ka nii läikivad olla. Lihvisime sahtlite esipaneelid 1000 lihvpaberiga üle ja vahatasime siis taimse vedela vahaga. Nelja tunni pärast saime üle poleerida vanade sukkpükstega. Pidi parim vahend olema. Sobivad ka villane ja mikrofiiber.
16.veebruar
Tunnis toimus arutelu 19. sajandi algusest pärit kabinett-kapi üle. Päris huvitavaid tähelepanekuid tehti. Näiteks asjade kohta, mis on hiljem kapile lisatud ja mis siis võib-olla ei vääri säilitamist. Tuleb otsustada, et mis on tähtsam iga erineva osa juures. Kas loobuda hilisematest lisandustest või säilitada, sest nii on funktsionaalsus parem.
Lõuna ajal tekkis ootamatult võimalus minna õpetaja Lauriga teise linna tutvuma sepikojaga, kus tehakse käsitsi väga häid raspleid. Kuna meil koolis eriti midagi teha ei olnud, siis läksime rõõmuga.
Hiljem selgus, et see jäigi meie viimaseks koolipäevaks, sest neljapäev on vaba päev ja reedel ei saanud õpetaja raudteeliste streigi tõttu tööle tulla. Kahju, et ei saanud tänada ja korralikult hüvasti jätta. Saatsin õpetajatele kirja. Oli põnev aeg seal koolis.
17.veebruar
Käisime bussiga Castre linnas, mis on nagu kohalik väike Veneetsia imeilusate vanade majadega kanali ääres. Ilm oli suviselt soe ja saime nautida mõnusat lõunat linna keskväljakul. Seekord taipasime tellida lõunapakkumise, mis maksis Prantsusmaa kohta naeruväärselt vähe ehk 14 eurot. Selle eest sai suure ja maitsva salati, tuunikalast prae ja lahmaka magustoidu. Lisaks loomulikult vesi ja sajad. Toit oli ülihea ja kvaliteetne.
Linn on muidugi täis huvitavaid maju ja põnevaid kitsaid tänavaid, nagu vist igal pool Prantsusmaal.
20.veebruar
Võtsime Toulousist rendiauto ja sõitsime otse Carcassonnesse. Selle linna suurim magnet on taastatud keskaegne kindluslinn. Minu jaoks pisut liiga turistlik, aga huvitav ikkagi. Jalutasime ka all-linnas. Ahhetamist oli ikka omajagu😊.
Annika pere tunneb proua Urve Landerst ja meil oli range soovitus tema juurde teed jooma minna. See oli üks väga hea soovitus. Proua Urve lahkus Eestist sõja ajal 8-kuusena ja on elanud oma huvitava elu jooksul maailma eri paikades. Nüüd juba 10 aastat on ta elanud väikeses linnakeses CAUNES MINERVOIS, mis on üliarmas ja väga vana asula. Urve maja on 17.sajandist ja ta on selle väga aupaklikult taastanud. Oli ülihuvitav seal majas ringi jalutada ja kõike näha. Väga suur aitäh Annika perele, et meil sai niisugune kohtumine väga huvitava daamiga toimuda!
Õhtul sõitsime pimedas mööda kitsaid teid üle mägede koju tagasi. Korra kohtusime ka kohaliku kitsega. Õnneks oli kohtumine väärikas ja turvaline.