Annika

Räägin pisut Reveli linnast ja toredast juhusest.  Reveli linn on alguse saanud aastal 1342. Vanalinna ruudukujulised tänavad koonduvad ümber keskväljaku. Turistile väga mugav, ei mingit võimalust eksimiseks kui just pea pilvedes vanalinnast välja ei juhtu kõndima. Mis on väga kerge juhtuma kuna iga maja on omaette lugu ja hakkab sulle rääkima kui sa ainult ei vaata vaid ka näed. 
Esimesel õhtul mööda hämarat linna jalutades ja uudistades sattusin ühe keldrikorruse töökojani. Klaasist uksed andsid vôimaluse tuppa piiluda. Seisin seal naelutatult kes teab kui kaua. Kôik oli väga paeluv. Vanad tööriistad, pooleliolevad tööd, nurgas hõõguv kamin. 
Täna káisin aga muuseumis. Kohalik mööbli ja marketrii muuseum.  Väga huvitav. Kripeldama jäi üks mustvalge foto mida tahtsin pildistada aga midagi tuli vahele. See selleks praegu 
Täna hiljem sattusin juhuslikult uuesti sealt keldrikorrusel asuvast töökohast mööda jalutama, meister oli ka kohal. Ühel hetkel ta nägi mind tuppa piilumas ja hetk hiljem olingi meistri kutsel töökojas uudistamas.  Tegin tutvust roosipuu, eebeni ja paljude teiste eksootiliste puuliikidega. Oli au tutvuda ka perekonnaalbumiga. Selgus, et meister Jean-Paul’i isa oli kuulus mööblimeister ja ema väga osav viimistleja. Mäletate seda fotot mida ma muuseumis ei pildistanud?  See oli foto noorest Jean-Paulist endast! Tundsin selle albumis kohe àra. Ei teagi kelle rõõm suurem - kas minu, et meistri ära tundsin või meistri, et teda tunti!? Olen oodatud uuesti töökotta, et meistrilt õppida. Avec plaisir!