|
21.-25.veebruar Oma viimase nädala veetsime väikeses restaureerimistöökojas A l'or et du bois, mis asub Revelist ca 10 km kaugusel Montégut-Lauragais asulas. Ateljee on ehk parem nimetus selle väga hästi organiseeritud, puhta, sooja ja hubase koha kohta, mida peavad Sophie ja Jean Blanc. Sophie kirg on kuldamine. Ta kuldab kõike alates altarist kuni imeõrnade taimedeni. Muidugi on ta osav ka kõiges muus, mis viimistlusse puutub. Jean tegeleb suuremate puiduparandustega. Momendil oli neil käsil ühe 18.sajandi altariseina restaureerimine, mis peaks lihavõteteks valmis olema. Tööd tundus olevat tohutult, aga nad paistsid olema üsna kindlad, et jõuavad ilusasti rahulikult valmis. Olime juba koolis näinud, et restaureerimisel püütakse võimalikult vähe vana puitu kahjustada. Katkised kohad täidetakse mastiksiga, mis täidab ja ka liimib osad kokku. Koitanud kohad täidetakse puidutugevdajaga vaakumi abil. Sellisel moel jääb vana puit kõik alles, aga samas on piisavalt tugev, et järgnevad sajandid vastu pidada. Meie saime oma väikese kohmaka panuse anda tabernaakeli katkiste kohtade täidise õigesse vormi lihvimisse. Täidiseks kasutasime nn „suurt valget“, mis koosnes jänesenahaliimist ja kaltsiumist. Lihvimisel tuli olla hästi ettevaatlik, et mitte kahjustada vana kullatud pinda. Aeg-ajalt saime lihvimisse pause teha ja Sophie juhendamisel pisut ise kuldamist harjutada. Mul ei olnud ennem aimugi, et kuldamine on nii keeruline ja põnev protsess. Sophie lasi meil ette valmistada ja kullata väikesed klotsikesed, millele kandsime enda valitud mustri. Elu esimene kuldamine sai teoks ja meile kingituseks kaasa. Sophie sai boonuseks üle oma keelekrambist inglise keele suhtes ja proovis isegi eestikeelseid sõnu välja öelda. Õhkkond oli palju vabam ja lõbusam, kui koolis oli olnud. See kogemus oli mõnus lõpp meie praktikale.
0 Comments
13.veebruar Läksime eksprompt bussiga Caramani, mis on väikene linnake Toulousi teel. Jalutasime seal natuke ringi ja käisime muidugi ka kirikus. Kirikutesse tasub alati sisse piiluda😊. Annika avastas ühest seinaäärsest sopist mõned huvitavad vanad toolid, milledel olid Lutherma tehase vineerpõhjad. Väga tore oli näha kusagil suvalises Lõuna-Prantsusmaa kirikus tükikest Eestist. Järgmisel päeval koolis rääkis Annika oma leiust musjöö Fabricele, aga musjöö arvas pisut üleolevalt, et küllap Eestis siis tehti Thonet toole järgi. Ta ei uskunud hetkekski, et need toolipõhjad võiksid meie väikeselt kodumaalt pärineda. Jäägu oma arvamuse juurde, mis parata. Sattusime juhuslikult kohalikku restorani ja saime maitsta ehtsat prantsuse lõunat, mis koosnes supist (pakutakse vaid parimates restoranides), praest, magustoidust ja pudelist veinist. Kuna bussini oli veel mõni tund aega, siis jalutasime 6,6 km järgmisesse külla Auriac-sur-Vendinelle. Maanteel jalutamine on seal üsna ebaharilik ja võib-olla ka pisut ohtlik, sest ruumi selleks ei ole. Õnneks oli liiklus hõre ja saime mõnusalt maastikku nautida. Külastasime ka kohalikku kirikut, mis oli ehitatud keskaegse kindluse juurde. Nägime seal altari kõrval seinal sarnaseid seinakaunistusi, nagu meie restaureeritaval kapil olevad nupud olid. Mingite tähtsate meeste pead ümbritsetud pärgadega. Küllap siis ka 18.sajandist. 14.veebruar Annika tegi kapile imepisikesi värviparandusi, et varjata vahaparanduste jälgi. Mina poleerisin kustutuskummiga kapi metallosi. Lõpuks sain nad läikima ja siis katsime need oksüdeerumise vältimiseks vastava vedelikuga (90% metüületüülketoon+10% incral44). Tulemuseks said need ühtlase poolläikiva pinna. Avastasime, et kapi servas oli spoon pisut lahti ja panime sinna pisut kalaliimi vahele. Kapp jäi järgmist päeva ootama. Meie saime jälle teiste õpilaste tegemisi piiluda. 15.veebruar Hommikul leidsime, et liimi sai siiski liiga ettevaatlikult pandud ja lõikasime spooni pisut suuremalt lahti ja liimisime uuesti. Eelmisel nädalal ütles musjöö Francois, et kliendi soovil kapp konserveeritakse ja on nüüd valmis. Tuleb ainult metallosad külge tagasi kinnitada. Sel nädalal on teine õpetaja ja leidis, et ülemisele plaadile tuleb ikka veel šellakpulkadega parandusi teha ja sahtlite esipaneelid ei tohiks ka nii läikivad olla. Lihvisime sahtlite esipaneelid 1000 lihvpaberiga üle ja vahatasime siis taimse vedela vahaga. Nelja tunni pärast saime üle poleerida vanade sukkpükstega. Pidi parim vahend olema. Sobivad ka villane ja mikrofiiber. 16.veebruar Tunnis toimus arutelu 19. sajandi algusest pärit kabinett-kapi üle. Päris huvitavaid tähelepanekuid tehti. Näiteks asjade kohta, mis on hiljem kapile lisatud ja mis siis võib-olla ei vääri säilitamist. Tuleb otsustada, et mis on tähtsam iga erineva osa juures. Kas loobuda hilisematest lisandustest või säilitada, sest nii on funktsionaalsus parem. Lõuna ajal tekkis ootamatult võimalus minna õpetaja Lauriga teise linna tutvuma sepikojaga, kus tehakse käsitsi väga häid raspleid. Kuna meil koolis eriti midagi teha ei olnud, siis läksime rõõmuga. Hiljem selgus, et see jäigi meie viimaseks koolipäevaks, sest neljapäev on vaba päev ja reedel ei saanud õpetaja raudteeliste streigi tõttu tööle tulla. Kahju, et ei saanud tänada ja korralikult hüvasti jätta. Saatsin õpetajatele kirja. Oli põnev aeg seal koolis. 17.veebruar Käisime bussiga Castre linnas, mis on nagu kohalik väike Veneetsia imeilusate vanade majadega kanali ääres. Ilm oli suviselt soe ja saime nautida mõnusat lõunat linna keskväljakul. Seekord taipasime tellida lõunapakkumise, mis maksis Prantsusmaa kohta naeruväärselt vähe ehk 14 eurot. Selle eest sai suure ja maitsva salati, tuunikalast prae ja lahmaka magustoidu. Lisaks loomulikult vesi ja sajad. Toit oli ülihea ja kvaliteetne. Linn on muidugi täis huvitavaid maju ja põnevaid kitsaid tänavaid, nagu vist igal pool Prantsusmaal. 20.veebruar Võtsime Toulousist rendiauto ja sõitsime otse Carcassonnesse. Selle linna suurim magnet on taastatud keskaegne kindluslinn. Minu jaoks pisut liiga turistlik, aga huvitav ikkagi. Jalutasime ka all-linnas. Ahhetamist oli ikka omajagu😊. Annika pere tunneb proua Urve Landerst ja meil oli range soovitus tema juurde teed jooma minna. See oli üks väga hea soovitus. Proua Urve lahkus Eestist sõja ajal 8-kuusena ja on elanud oma huvitava elu jooksul maailma eri paikades. Nüüd juba 10 aastat on ta elanud väikeses linnakeses CAUNES MINERVOIS, mis on üliarmas ja väga vana asula. Urve maja on 17.sajandist ja ta on selle väga aupaklikult taastanud. Oli ülihuvitav seal majas ringi jalutada ja kõike näha. Väga suur aitäh Annika perele, et meil sai niisugune kohtumine väga huvitava daamiga toimuda! Õhtul sõitsime pimedas mööda kitsaid teid üle mägede koju tagasi. Korra kohtusime ka kohaliku kitsega. Õnneks oli kohtumine väärikas ja turvaline. Külastasime õpetaja Lauriga tema prantsuse kolleegi soovitusel sepikoda. Tunniajase sõidu kaugusel Saint-Juery linnakeses perefirmana tegutsev sepikoda asubki. Nende kodulehel www.auriou.fr teatatakse uhkelt: “Riskides kõlada ülemeelikuna, usume, et me ei ole "nagu teised" tootjad. Meil on 165 aastat ajalugu, oleme alati "käsitsi" töötanud, oleme traditsioonide ja oskusteabe tagajad ning pange tähele, et vahel saame kasutamise oskusteabe "hoidjateks", mis kahjuks kaob kiiresti.” Selliseks kindlameelsuseks tundub ka põhjust olevat. Meid võtab vastu ettevõtte praegune omanik Michel Auriou. Teeb ringkäigu sepikojas. Iga masina juures seletab suure õhinaga mis masina funktsioon ja kuidas see nende toote väärtust tõstab. Ka töötajad on väga kõrgelt hinnatud. Neil on võimalus ise enda töögraafik koostada, peaasi, et töö saaks õigeaegselt tehtud. Selle sepikoja “leivanumber” on rasplid. Saame põhjaliku ülevaate terase olulisusest, kogu tootmisprotsessist kuni terase karastuseni ja tooriku painutamise põhjusteni välja. Ei oleks osanud arvata, et raspli toorikule tehakse kõik “täksid” käsitsi. Ma ei tea kuidas nende täpne nimetus on aga ju saate “täksidest” aru. Kolm töötajat on “täksimeistrid” Käsi töötab vilunult nagu masin raspli tooriku kallal. Toorik asetatakse alasil olevale pehmele tinaalusele, nahast rihmad on ümber tooriku ja töömehe jalgade. Tõenäoliselt aegade jooksul väljakujunenud kui parim töövahend/võte. Mainisin, et mu vend on ka sepp, teeb enamasti damaskust. Seepeale Hr. omanik küsis, kaua mul aega on!? Selgitas kohe juurde, et kui seda seppadele mainin on vaja aega varuda. Selgus, et peale tööpäeva tohivad nad sepikoda eratarbeks kasutada ja siis tegelevad nad oma suure sümpaatia -damaskusega. Ettevõte toodab ka peitleid ja erinevaid tööriistu nii puidumeistritele kui kiviraiduritele. Müüakse ka tuntud tööriistabrändide tööriistu. Ekskurssiooni lõpetuseks saime raspleid ja peitleid proovida. Tõesti head tööriistad. Tegime ka mõned ostud, peremees pakkus lahkelt õpilase soodustust ja teatas silma pilgutades, et Eestis neil veel edasimüüjat ei ole :) 11.veebruar Saime puhastamiseks ühe poolelioleva kapi uhked käepidemed ja lukukatted. Kapp on valmistatud 18.sajandil klassitsistlikus stiilis. Puhastamine käis kolmes etapis ehk siis kõigepealt puhastasime spetsiaalse loodusliku vahendiga mustuse, seejärel tegime ühe huvitava segu, millega eemaldasime oksüdeerumise jäljed. Segusse (retsepti andis musjöö Francois) sai segatud kalaliimi helbeid, kuumutasime seda veevannis ja katsime saadud ainega metallosad. Mõne aja pärast tõmbasime tekkinud kummitaolise kihi koos mustusega detailidelt maha. Asi toimis kenasti. Kõige lõpus poleerisime detailid kustutuskummiga üle. See oli mõnus meditatiivne tegevus, sest kõik detailid tuli ükshaaval võtta oma kohalt papi pealt lahti, puhastada ja panna õigesse kohta tagasi ja nii iga tegevusega. Kokku oli detaile viiele sahtlile 15 tükki. Midagi ei tohtinud sassi minna. Reedel peale lõunat ja laupäeval olid koolis lahtiste uste päevad. Kool sai hulga puhtamaks, kõik õppeklassid sätiti külaliste vastuvõtuks valmis ja külalisi paistis igal pool uudistamas. Nii meiegi käisime kõik kohad läbi ja uurisime, et kuidas teistes töökodades asjad käivad. Õpilased ja ka õpetajad olid lahked seletama ja meie küsimustele vastama. Mind üllatas, kui palju erinevaid töökodasid see kool sisaldab ja igal pool oldi enda töö üle uhked. 12.veebruar Laupäev ja seega turupäev. Seda ei saa ju eirata. Muidugi on vaja melust osa saada😊. Sel korral õnnestus ka turuhoone torni minna koos giidiga. Saime linna ajaloost ülevaate ja turuhoonest, kus ühes ruumis algselt oli ka kohalik väike vangla. Tuuri lõpus tegeles meiega noor praktikant, kes tegi seda esimest korda üldse. Ta oli väga püüdlik ja tubli. Palju edu talle! 8.veebruar Jätkasime šellaki kandmist kapiustele. Siis tegime šellakipulkadega pinna parandusi. Kõigepealt sulatasime sobiva tooni saamiseks mitu vaha kokku. Sobiv toon peks olema pisut heledam, kui soovitud tulemus. Valasime segatud vaha tühja teeküünla ümbrisesse, kus see hangus paraja suurusega kettaks. Siis sulatasime vaha tinutuskolbiga ja kandsime pragudesse. Seejärel eemaldasime ümara teraga skalpelliga üleliigse vaha, lihvisime 400 lihvpaberiga pinna ühtlaseks. Nüüd kasutasime suruõhupritsi ja kandsime parandatud kohtadele õhukese kihi 10% šellakit. Pärast seda värvisime parandatud kohad veel imepisikese pintsliga üle, et parandused nähtamatuks muuta. Lasime veelkord pritsiga õrnalt üle ja seejärel jätkasime juba käsitsi šellaki peale kandmist. Vahepeal tegime vahelihvi 1000 lihvpaberiga. Musjöö Francois lasi meil teha mõlemas suunas 8-kujulisi liigutusi. Sel nädalal on teine õpetaja ja laseb meil teha risti 8-d ja piki süüd pikad tõmbed. On nagu on, kohaneme 😊. 9.veebruar Hommikul nägin kuidas vastasmaja proua suuri aknaluuke avas. See pilt oli ilus. Proual oli seljas maani punane seelik ja punane suur sall. Tal on täiesti valged juuksed, mis on kenasti soengus ja ilusad prillid. Maja luugid on sinised ja maja ise valge. Jäin hetkeks vaatepilti imetlema ja me tervitasime viisakalt. Siin on üldiselt viisakas täiskasvanud inimesi tervitada ja lisada siis tervitusele ka vastavalt madam või musjöö. Nooremad kõnnivad enamasti omas maailmas ja ei julge kontakti võtta. Koolis tegime veel mõned kihid šellakiga ja uuesti vahelihv 1000 lihvpaberiga. Seejärel viimased paar kohti šellakit ja valmis need uksed lõpuks ongi. Õigemini ainult uste siseküljed. Väljaspoole tulevad veel imelised metallist kaunistused, mida on kohe hulgaliselt. Kuulasime loengut sellest kuidas mööblieset vaadelda. Mis järjekorras ja mis süsteemi järgi ning kuidas teha vahet olulistel ja mitteolulistel defektidel. Nägin esimest korda sel aastal liblikaid. Kirjut ja kollast. 10.veebruar Sõitsime bussiga suurde linna Toulouse ja veetsime seal toreda päeva. Saime pisut kultuuri, kaubandust ja ka mõnusat välikohviku aega nautida. Ilm oli suviselt soe. Linna arhitektuur on huvitav ja suursugune. Inimesed vabamad. Jakobiinide klooster jättis kustumatu mulje. Soovitan võimalusel minna ja ise kogeda.
Räägin pisut Reveli linnast ja toredast juhusest. Reveli linn on alguse saanud aastal 1342. Vanalinna ruudukujulised tänavad koonduvad ümber keskväljaku. Turistile väga mugav, ei mingit võimalust eksimiseks kui just pea pilvedes vanalinnast välja ei juhtu kõndima. Mis on väga kerge juhtuma kuna iga maja on omaette lugu ja hakkab sulle rääkima kui sa ainult ei vaata vaid ka näed. Esimesel õhtul mööda hämarat linna jalutades ja uudistades sattusin ühe keldrikorruse töökojani. Klaasist uksed andsid vôimaluse tuppa piiluda. Seisin seal naelutatult kes teab kui kaua. Kôik oli väga paeluv. Vanad tööriistad, pooleliolevad tööd, nurgas hõõguv kamin. Täna káisin aga muuseumis. Kohalik mööbli ja marketrii muuseum. Väga huvitav. Kripeldama jäi üks mustvalge foto mida tahtsin pildistada aga midagi tuli vahele. See selleks praegu Täna hiljem sattusin juhuslikult uuesti sealt keldrikorrusel asuvast töökohast mööda jalutama, meister oli ka kohal. Ühel hetkel ta nägi mind tuppa piilumas ja hetk hiljem olingi meistri kutsel töökojas uudistamas. Tegin tutvust roosipuu, eebeni ja paljude teiste eksootiliste puuliikidega. Oli au tutvuda ka perekonnaalbumiga. Selgus, et meister Jean-Paul’i isa oli kuulus mööblimeister ja ema väga osav viimistleja. Mäletate seda fotot mida ma muuseumis ei pildistanud? See oli foto noorest Jean-Paulist endast! Tundsin selle albumis kohe àra. Ei teagi kelle rõõm suurem - kas minu, et meistri ära tundsin või meistri, et teda tunti!? Olen oodatud uuesti töökotta, et meistrilt õppida. Avec plaisir!  
5.veebruar Laupäev on turupäev. Reveli turuhoone on pärit 14.sajandist ja väärib imetlemist oma lõputute puidust sammastega, mis kannavad rasket kivikatust oma õlgadel. Reveli turg olevat üks Prantsusmaa ilusamaid. Teel sinna nägin inimesi ratastega kottidega turuväljaku poole liikumas. See oli nagu hakkaks toimuma midagi väga olulist ja küllap nii ongi. Turuväljak, mis on ülejäänud päevadel tühi ja pigem autodele hea peatuskoht, oli äkitselt täidetud kõikvõimaliku värske toidukraamiga. Inimesed kauplesid häälekalt ja mina lihtsalt jalutasin ja vaatasin imestusega. Hiljem, kui Annika ka ühines, siis söandasin ka pisut ostelda. Turukotti mul kahjuks ei ole ja seega sain end rõõmustada vaid pisku juustuga, mis osutus väga hõrguks. 6.veebruar Matkasime üles mäe peale imetlema järve ja keskajal rajatud kanalit. Sinna tasus matkata. Imeilus järv ja veejoad. Hea on teada, et siinsamas kõrval on nii imekaunis inimese ja looduse ühistöös loodu. 7.veebruar Selle nädala õpetaja musjöö Francois lasi meil tutvuda ühe 19.sajandi alguses valmistatud kabinetiga. Pidime määrama stiili, ajastu, materjalid ja tuvastama probleemid. Probleemide puhul tuleb osata määrata,et millised vajavad sekkumist ja millised mitte. Jätkasime prantsuse poleeri tegemist kapiustele. Ikka lõputult 8-kujulisi liigutusi õrnalt mööda pinda. Annikal oli sünnipäev ja õhtul käisime seda restoranis tähistamas.
Päev 2 ehk esimene koolipäev. Marju elamine on koolist 500m kaugusel, mul 3x pikem maa. Mõlemad jalutame hommikuti kooli. Esimese päeva hommikul kell 9 oleme vapralt ja täis tahtmist tegutseda Lycée des metiérs d’Art du Bois et de L’ameublemint Revel ehk Reveli puidu- ja mööblikunsti kool ukse ees. Kooli ümbritseb aed ja väravast sisse-välja saab õpilase kaardiga. Õnneks saime viperusteta väravast sisse, kas oli abiks entusiastlik hoiak, lennureisist väsinud nägu või turvaline eestlase olek, jäi selgitamata. Õpetajatetoas oli tore vastuvõtt, tutvustati õpetajaid ja koolisüsteemi. Saime oma õpilaskaardid! Selgus, et lisaks õigusele kooli territooriumile siseneda ja väljuda, kehtib see ka kooli sööklas. Kohe sai selgeks, et oleme Marjuga suured kalasõbrad ja õpetaja selgitas, et kala on mõnikord letialune kaup aga kui küsida siis täiskasvanutele antakse. Täiskasvanuks olemine annab ka õiguse toidusabas noorematest õpilastest ette trügida. Me veel ei ole seda kasutanud. Peale mõningaid formaalsusi lubati meid minna tunniks ettevalmistama ehk riietuma. Aga meil ju pagas kadunud. Saime vahvad tööjalanõud ja kitlid. Marju valis sinise, mina valge. Viimane tundus pidulikum. Meie peatuspaigaks koolis on restaureerimise klassiruum. Moodsaid elektrilisi tööriistu on siin vähe, lintsaag, lihvija ja ega rohkem momendil silma ei olegi jäänud. Kogu töö käib traditsiooniliste töövahendite ja meetoditega. Kohtusime kahe õpetajaga kes annavad tunde üle nädala. Vahva, saab kahe erineva käekirjaga tutvuda! Kohtusime ka viimase kursuse õpilastega kes valmistavad oma lõputöid. Esimene päev tegelesime vaatlusega. Õpetaja on väga jutukas aga seda vaid prantsuse keeles. Õnneks kaasõpilane Julien oli väga abivalmis konkureerima google translatega. Jälgisime tööprotsesse ja lahkesti lubati ka küsida. Küsisime, vastati!     Avanes tore vôimalus Lõuna- Prantsusmaale Reveli linnakesse õppima tulla. Nagu öeldakse, juhus on pime ja siin ma olen :) Tuleku otsustamiseks olid mõned tunnid aga teinekord tark tormab! Õppima tulime Haapsalu Kutsehariduskeskuse mööblirestaureerimise eriala õpilase Marjuga. Juba lennujaamas sain aru, et reisi-ja õppimiskaaslane on kena inimene :) Kohe alustuseks valgustasin teda oma meeletust lennuhirmust ja etteruttavalt võin öelda, et vaatamata lendude korduvatele edasilükkumistele tänu lumetormile Tallinnas ja sekeldustele pagasiga, mis saabus meieni alles neljandal päeval , on tagasilend tänu heale lennukaaslasele juba pisut meeldivamate tegevuste hulgas! :) Merci, Marju! Päev 1 ehk 30.01 jõdsime õhtul pool 9 oma linnakesse Revelisse, Toulousest tunni aja bussisõidu kaugusel. Õnneks oli juba pime kui bussi astusime. Lennusõit oli bussisõiduga võrreldes lapsemäng. Meeletu udu ja käänulised teed tundusid bussijuhile meeltmööda olevat. Kurvis ta igatahes ei pidurdanud vaid surus gaasi järjest uljamalt põhja. Sõbralik soovitus - rentige auto või käige jala! ;) Jõudes kohta, mida järgmised kuu aega koduks kutsun, ei olnud aega muule mõelda kui unele , sest päev oli pikk ja väsitav. Silmad kinni, head ööd!  30.jaanuar Väljalend Tallinnast lükati edasi 6.50 pealt 13.20-le. Lendu tõusime alles 14.25. Frankfurdis oli üsna kiire ümberistumine ja jõudsime kenasti Toulousi juba kell 18.10. Kahjuks kohvrid meiega kaasa ei jõudnud. Mingil imekombel oli äkki olemas veel üks buss Revelisse. Jõudsime kohale 20.30. Minu perenaine Gwenaelle oli autoga vastu tulnud ja viis meid mõlemaid kodudesse. Ennem veel laenas Annikale telefoni laadija. Mulle oli küpsetatud pirukat ja kooki. Gwen tegi mulle minu elamises tutvustava tuuri ja varustas mind hambaharja ja pastaga. 31.jaanuar Öö oli rahulik. Olen kohal. Nüüd oleks vaja veel puhtaid riideid, et ennast 100 protsenti hästi tunda. Kooli jaoks vajaminevad dokumendid jäid ka kohvrisse. Ehk meid ikka võetakse jutule. Tõstsin mõned asjad enda pilgu jaoks ümber. Vaade toast on väga armsale väikesele tagaaiale. Loodetavasti läheb piisavalt soojaks, et õues istuda. Koolis võeti lahkelt vastu. Tutvustati erinevatele õpetajatele, aga loomulikult ei suutnud ma nende nimesid meelde jätta. Saime väravakaardid, millega saab ka sööklas lõunatada. (Hiljem saame kogu arve korraga). Tutvusime ruumidega ja töökojaga. Töökoda on väga hästi organiseeritud. Kõik asjad on ilusasti oma kohtadel ja ilmuvad kusagilt sobival ajal välja ja kaovad pärast kappidesse-riiulitesse tagasi. Mööbli küljest eemaldatud pisikesed detailid on kinnitatud kartongi peale ja ootavad oma aega sahtlis, et need täpselt õigesse kohta tagasi paigutada. Iga kruvi ja naela asukoht on märgitud. Mööblirestaureerimise õpetajad Francois ja Fabrice olid mõlemad meid vastu võtmas. Saime teada nädala plaani. Osaleme 1. ja 3.kursuse õpilaste tundides. Tutvusime 3.kursuse õpilastega, kes olid parajasti tunnis. Nad tegelevad juba oma lõputöödega. Meid innustati uurima ja küsima küsimusi. Õnneks üks poiss Julien räägib inglise keelt ja aitab meid tihti hädast välja. Õpetajad ise kasutavad googelit või pursivad midagi inglise keeles, millest üsna sageli pole võimalik aru saada. Siis naeratame ja kasutame telefoni. Küsiti ka meie tehtud tööde fotosid, et õpetajatel oleks aimu sellest mida me oskame teha. Õpilased tegelesid väga vanade ja põnevate esemetega. Kolm eset on 18.sajandist ja üks 19.sajandist. Meie jaoks kõik haruldaselt vanad. Selliseid Eestis just kogu aeg ei kohta. Õpetaja küsis, et kas tahame viimistluse tegemist proovida. Muidugi me tahtsime. Algul saime mingid marketriiga tahvlid, millel harjutada. Lihvisime vana viimistluse maha ja siis selgus, et spoon oli mõnest kohast natuke lahti. Liimisime kinni ja need jäid kuivama. Siis tõi õpetaja välja päris töö ehk 19.sajandi kapi uksed, mille sisekülgedele oli liimitud uus mahagoni spoon. Kõigepealt lihvisime lihvpaberitega 180 ja 250 pisut siledamaks. Algne pind oli ikka päris kare. Siis hakkasime poleerima mikropragudesse pimsitolmu kasutades piiritusega niisutatud tupsu. Tups ei tohi olla pehme ja kartuli kujuga, vaid üsna kõva ja pigem banaani kujuline. Piiritust pannakse mõõdukalt. Pimsitolmu umbes nagu raputaks restoranis toidule pisut soola juurde. Algul hõõrusime väikeste ringidega pimsi sisse ja seejärel hakkasime tegema kaheksaid mõlemas suunas. Ja nii kolm päeva aeg-ajalt tolmu juurde raputades. Õnneks vahepeal ikka nuuskisime ringi ka ja uurisime, et mida õpilased põnevat teevad. 1.veebruari õhtul panime vahele mõned kihid 5% šhellakit, et tolm paremini kinni jääks. 2.veebruari õhtuks sai pind lõpuks sile ja läikiv ja siis lasi õpetaja meil kogu toreda läike 400 lihvpaberiga eemaldada. See tekitas korraks segadust, sest tundus nagu me oleks midagi valesti teinud. Tegelikult see kuulubki asja juurde. 3.veebruaril nautisime vaba päeva ja käisime kohalikus puidutöö muuseumis MUB. Annika kindlasti soovib sellest pikemalt pajatada😊. 4.veebruar Lõpuks alustasime šellaki kandmist ustele. Saime teha lõputult 8 kujulisi liigutusi oma banaanikujuliste tupsudega, mis said õrnalt niisutatud 5 % šellakiga. See oli üsna tore tegevus. Küsisin uuesti üle 3.kursuse õpilaste nimed, kes meiega juba päevi lahkelt oma teadmisi olid jaganud. Need on : Siham, Julien, Hannah ja Cecilia. 
|
