Marju

21.-25.veebruar
Oma viimase nädala veetsime väikeses restaureerimistöökojas A l'or et du bois, mis asub Revelist ca 10 km kaugusel Montégut-Lauragais asulas. Ateljee on ehk parem nimetus selle väga hästi organiseeritud, puhta, sooja ja hubase koha kohta, mida peavad Sophie ja Jean Blanc. Sophie kirg on kuldamine. Ta kuldab kõike alates altarist kuni imeõrnade taimedeni. Muidugi on ta osav ka kõiges muus, mis viimistlusse puutub. Jean tegeleb suuremate puiduparandustega. Momendil oli neil käsil ühe 18.sajandi altariseina restaureerimine, mis peaks lihavõteteks valmis olema. Tööd tundus olevat tohutult, aga nad paistsid olema üsna kindlad, et jõuavad ilusasti rahulikult valmis.
Olime juba koolis näinud, et restaureerimisel püütakse võimalikult vähe vana puitu kahjustada. Katkised kohad täidetakse mastiksiga, mis täidab ja ka liimib osad kokku. Koitanud kohad täidetakse puidutugevdajaga vaakumi abil. Sellisel moel jääb vana puit kõik alles, aga samas on piisavalt tugev, et järgnevad sajandid vastu pidada.
Meie saime oma väikese kohmaka panuse anda tabernaakeli katkiste kohtade täidise õigesse vormi lihvimisse. Täidiseks kasutasime nn „suurt valget“, mis koosnes jänesenahaliimist ja kaltsiumist. Lihvimisel tuli olla hästi ettevaatlik, et mitte kahjustada vana kullatud pinda. Aeg-ajalt saime lihvimisse pause teha ja Sophie juhendamisel pisut ise kuldamist harjutada. Mul ei olnud ennem aimugi, et kuldamine on nii keeruline ja põnev protsess. Sophie lasi meil ette valmistada ja kullata väikesed klotsikesed, millele kandsime enda valitud mustri. Elu esimene kuldamine sai teoks ja meile kingituseks kaasa.
Sophie sai boonuseks üle oma keelekrambist inglise keele suhtes ja proovis isegi eestikeelseid sõnu välja öelda. Õhkkond oli palju vabam ja lõbusam, kui koolis oli olnud. See kogemus oli mõnus lõpp meie praktikale.